Ära saa kunagi täiskasvanuks. Ära muutu igavaks. Ära lase Võimul end muserdada.
lk 13
Ent paljud ei tea, mis on nende kirg, või on neil rohkesti kirgi või leiavad nad keskeas uue kire — see kõik võib tekitada nõutust, ummikseisu ja ebakindlust.
lk 181
Hakatuseks unustage täiuslikkus. Täiuslikkuseks ei ole aega. Nagunii on täiuslikkus kättesaamatu, see on müüt, lõks ja oravaratas, mis jooksutab surnuks.
lk 128
Poputage pigem vastupidiseid omadusi: õppige, kuidas saada otsata distsiplineeritud soss-sepaks.
lk 128
Loovuse põhiosad on kõigile täpselt ühesugused; julgus, lummus, luba, visadus, usk — ja need on kõigile võrdselt kättesaadavad. See ei tähenda, et loov elu oleks alati kerge, see tähendab lihtsalt, et loov elu on alati võimalik.
lk 122
Mulle on alati tundunud, et on julm nõuda loometöölt korrapärast palka, justkui oleks loomine riigiamet või hooldefond. Kui teil tõesti õnnestub elu lõpuni oma inspiratsioonist mõnusasti ära elada, siis on see fantastiline. Sellest unistavad ju kõik. Aga ärge laske sel unistusel muutuda painajaks. Rahalised nõudmised on tiivustava vaimu õrnusele ja kapriisidele liiga ränk koorem. Leiba tuleb targalt teenida.
lk 118
Võlgadeta elu on päris kindlasti etem, sest võlad on loominguliste unistuste tapamaja.
lk 80
Kui lähete ajas piisavalt palju tagasi, siis leiate inimesi, kes polnud tarbijad, inimesi, kes ei istunud passiivselt oodates, et nendega midagi juhtuks. Te leiate inimesi, kes pühendasid elu tegemisele. Sealt te oletegi pärit.
lk 68
Heida oma elus kõrvale kõik, mis sind tagasi hoiab. Õpi ise oma võimalust looma. Tea, et ei ole mingit finišijoont, õnn soosib tegutsemist.
lk 19
Nüüd olen muidugi juba ammu mängust väljas, aga oletan, et üldpõhimõtted ei ole muutunud — täppisteadusi juba maha ei joo, lapsed, see on nagu jalgrattasõit.
lk 22
Surm saabub äkitselt, elu on habras ja lühike. Seda ei saa keegi muuta, ei palvete ega loitsudega. Lapsed nutavad seepärast, mehed ja naised aga ei nuta. Nende kohus on vastu pidada.
lk 26
Enesele toeks olles, on sul alati võtta üks inimene, kes hindab sinu pingutusi — isegi siis, kui need ei ole eriti märkimisväärsed.
lk 114
… kui pead end ise üleval ega tüüta teisi, siis võid vabalt teha oma eluga, mida ainult tahad.
lk 67