Üliõpilased, amatöörteadlased, edumeelsed kirjamehed — põhimõtteliselt kõik, kellel oli 17. ja 18. sajandil vähegi intellektuaalset ambitsiooni, pidasid üsna tõenäoliselt ka päevaraamatut. Selle ajastu suurkujud— Milton, Bacon, Locke — uskusid tulihingeliselt päeviku mäluparandavatesse võimetesse. Oma kõige tavalisemal kujul hõlmas päevaraamatu pidamine loetud tekstidest huvitavate või inspireerivate lõikude väljakirjutamist, mille lõpptulemuseks oli isikupärane tsitaatide entsüklopeedia. Päevikupidamise hüvede varajaste kirjelduste kohaselt tõuseb sellest tegevusest inimesele palju kasu: see võimaldas inimesel “kokku koguda teadmiste varamu, kust võime oma elu püüdluste tarbeks igal ajal need kõikse sobivamad sõnad välja vaadata.”
lk 97
