Mine, kuhu süda kutsub vol 1

“Unetegevus on loomadele ellujäämise strateegia väljatöötamise moodus,” rääkis kommentaator. “Neile, kes peavad jahti, tuleb pidevalt viimistelda uusi toidu hankimise viise, neil, kellele jahti peetakse– ja nemad leiavad oma toidu tavaliselt rohu kujul enda lähedalt–, tuleb mõelda ainult kõige kiiremale põgenemisviisile.” Ühesõnaga antiloop näeb unes enda ees ääretut savanni, lõvi seevastu näeb pidevates ja mitmekesistes pildikordustes kõike seda, mida ta peab tegema, et lõpuks antiloop nahka pista. Ilmselt ongi nii, noorelt ollakse lihasööja ning vanalt rohusööja.

lk 16—17

Elu sumedusest vol 2

Kui lootusetu on moodsate psühholoogide soovitus, et katsuge asjad selgeks rääkida. Enamik eestlasi on ju jäänud vana maausu juurde, et häda on tabu. Hunti ei tohi hüüda. Tunnet ei saa sõnastada. Tuleb vanadus, tuleb surm ja asi laheneb iseenesest. Üks korralik pere ei taha … Nii me elamegi.

lk 27

Aed, armastus ja maksud vol 5

Hooldusõde, kes oli hakanud meil käima nädal varem, nimetas seda “aktiivseks suremiseks”. Ma ei teadnud varem, et selline asi üldse olemas on, või et keha võib hakata tervelt kaks nädalat varem hoogu maha võtma, enne kui hingamine lakkab. Kõik süsteemid aeglustuvad. Pulss muutub aeglasemaks, vererõhk langeb. Käed muutuvad külmaks. (Söögiisu täielik kadumine).

lk 303—304

Maetud saladused

Saladused on salakavalad pisikesed seemned. Sa võid neid peita, maha matta, võid neid maskeerida ja varjata. Aga seejärel, just siis, kui sa arvad, et sinu saladus on ära mädanenud ja põrmuks lagunenud, ärkab see uuesti ellu. See kasvatab endale juured ja varred, roomab läbi pori ja sõnniku, kasvab ja ronib ja murrab end pinnale, kõigile nägemiseks õitsema. See on siin õppetunniks. Tõde tuleb lõpuks alati päevavalgele.

lk 13