Всегда приходится платить за те моменты, когда язык олазывается быстрее мозга.
lk 83
On üks vana lugu mehest, kes sureb ja ütleb jumalale:”Seal all on tõeline segadus. Miks sa ei saada kedagi sinna seda korrastama? — “Aga ma saatsin ju sinu.”
lk 142
Vastupidiselt populaarsele uskumusele on distsiplineeritud ja organiseeritud elu tegelikult vabastav elu.
lk 134
Inspiratsioon võis sulle selle töö anda, kuid palgatšekke kirjutavad siiski inimesed.
lk 93
See toob meelde veel ühe kuulsa budistliku õpetuse, mille järgi ei karistata sind mõtete eest, vaid sind karistavad mõtted.
lk 32
Küll sa kord taipad, et igal asjal on elujõud… Mõnda elu on lihtne märgata. Teiste puhul pead vaatama pinna alla.
lk 101–102
Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunksmoor. Sellest on tulnud ainult koledat pahandust.
lk 6
Ootus on kahetine asi. See on võimalus rahulikuks hetkeks ja mõtiskluseks. Selleks, et saabuks oodatav hetk, tuleb vaid kannatlik olla. Niisugune passiivne seisund võib osutada nauditavaks. Aeg voolab niikuinii, selles kindluses on midagi rahustavat. Ootus võib ka hirmutada: see, mis tuleb, pole põhimõtteliselt kunagi täiesti kontrollitav, mitte kunagi etteaimatav.
lk 75
Enne kui algab iseenesestmõistetav tööde ja päevade vool, küsige endalt, kuidas teie tuba teid oodata sai, kuidas ta võis mitte muutuda.
lk 46
Ometi ei leia te kunagi “mina” oma kehas. Mitte ükski teie rakk pole elanud kümmet aastatki. Mitte ükski osa teie kehast pole jäänud täpsemalt samasuguseks. Mida te nimetate “minaks”? Vormi? Üldstruktuuri? Ülesehitust?