Kandsime redelit kaasas vol 1

Maailm väriseb. Ma tean, et see ei ole
veel kogu ilm, igatahes mtte kõik
ilmad, mitte allilm, mitte ülailm, mitte
lindnaise koda universumi teises otsas.
Aga see on ikkagi maailm. Tuleb välja,
et tal ei olnudki põhja, ja võib-olla
pole ka ida, kagu, läänt,
võib-olla päike ei tea enam, kuhu
õhtul looja minna. Võib-olla polegi
õhtut, sest hommik läks meelest ära.
Nüüd tuleb kõigest väest meenutada,
aga maailm väriseb, tema ei
meenuta midagi, vaid rappub nagu palavikus,
maailma malaaria, vappekülm,
kui kaua see kestab, ma ei tea,
tean ainult, et see ei ole veel
kogu ilm.

lk 14

Tihane tõstab tiibu

Mulle tuli jaaniööl
äkki jõulutuju,
tule ääres seisma jäin
nagu kivikuju.

Teised laulsid, miuksed on
Jaani hobu valjad,
mina, et oh kuusepuu,
küll su oksad haljad.

Teised jooksid, hüppasid
hooga üle tule,
mina püüdsin pihule
jõuluingli sule.

Sõnajalgu otsima
kadusid kõik varsti,
ma jäin sütel praadima
juppi verivorsti.

lk 67

Tulge eile meile

Kunstikool

Tundsin endas pulbitsemas
jumalikku väge.
See on jube,
see on jube,
see on jube äge.

Maalisin siis mitu tundi
põlispuude vilus.
Maal sai jõle,
maal sai jõle,
maal sai jõle ilus.

Õpetaja vaatas, ütles:
“Annet sul ei ole.
Pilt on kaunis,
pilt on kaunis,
pilt on kaunis kole.”

lk 8

Nemad ehivad sind vol 2

metskitsed tallasid su rinnal, metskitsed sonkisid su seljal
karihiir su rinnakorvis seitse poega sünnitas
sõnajalapuhmad sinu suus, kasteheinajuus
leevikese pillat’ õunaseeme kasvab tasahilju kopsudes
käin sul seltsiks kastmas, rohimas, sinu sisse kadumas
mu ümber sa kui üksi laman ma
mis siis, et nõges kõrvetas

kõik kus suga olen/2