Keset elu vol 3

Kõiki meid on minevikus väärkoheldud… või vähemalt on meile nii tol hetkel tundunud. Kõik on riielda ja karistada saanud, ka füüsiliselt ja ilmaasjata. Kõigile on ei öeldud, mis siis, et oleksime ehk väärinud jaatavat vastust, mida me nii ihkasime. Kõiki on teinekord (kasvõi näiliselt) petetud, tõrjutud või hüljatud. Kõik on olnud sundsituatsioonis, mis tundus vastik, vahel ka väljapääsmatu. Inimestega juhtub igasuguseid asju, kus peale tema on mängus teised inimesed alates emast-isast kuni parimate sõpradeni, rääkimata vaenlasest.

lk 121

Tiibadega tigu vol 2

Eneseirooniline
olen lapsest saati.
Sisekõne krooniline
negatiivset laadi.

Mõtlesin, et otsiks õige
lahendust või rohtu—
omaette kodus kõige
õigega ei kohtu.

Käisin kuluaarides
ja telgi taga väljas,
kohvikuis ja baarides
ja vahel olin näljas.

Kirjutasin kirju pikki,
lühidaidki juppe,
püüdsin hoida kõrvu kikkis,
näha õigeid nuppe.

Leidsin kõhklusteta rohu,
aitas…silmapilgu.

Ebakindlus on kui nohu—
varsti jälle tilgub.

lk 35

Libavere

Ysskord ütlesin isale karmilt et
“Agga pere ei ole firma!!”, see
Oli vast üks teravamaid asju
Mes ma ültse ütelund ole.
Paljutki on nüid muutunud,
mul on siuke tunne et olen
ise isaks kasvand, kuigi
mul last pole, põle teind jja
põle sündinud. A se tunne on.
Me oleme temaga
nigu inimene inimesega nüd-
minä ja mo isä. ütskord
küssis ta mult, et “poja kas mul
on iikka enda nägu peas?”
Se hakkas südame kuidagi,
lässin kodu ja vaatasin peeglisse
Jja küsissin kah
“poja kas mul ika on
oma nägu peas ? ” ja äkkist
ma ei mäletand enam neid
silmi-suud-nina

lk 42