Tunne, et ma suudan, on inimese üks tugevamaid valuutasid, igas vanuses.
lk 143
Tunne, et ma suudan, on inimese üks tugevamaid valuutasid, igas vanuses.
lk 143
Õnn on higi dividend. Mida enam higistad, seda õnnelikumaks muutud.
R.Kroc
lk 131
… leia üles sõna(d), mile kohta tahaksid täiest kõrist karjuda: “No, selline ma nüüd kohe kindlasti ei ole!”
Debbie Ford oma varjukülgede leidmisest
lk 131
Julgus on kummaline asi: selles ei saa kunagi kindel olla.
R. Chandler
lk 58
…hingehaav on terve, kui selle põhjustanud loo meenutamine ja sellest rääkimine ei aja enam nutma.
Mare Pork
lk 124
Jugus on väga tähtis. See muutub kasutades tugevamaks nagu lihas.
R. Grodon
lk 40
Kõiki meid on minevikus väärkoheldud… või vähemalt on meile nii tol hetkel tundunud. Kõik on riielda ja karistada saanud, ka füüsiliselt ja ilmaasjata. Kõigile on ei öeldud, mis siis, et oleksime ehk väärinud jaatavat vastust, mida me nii ihkasime. Kõiki on teinekord (kasvõi näiliselt) petetud, tõrjutud või hüljatud. Kõik on olnud sundsituatsioonis, mis tundus vastik, vahel ka väljapääsmatu. Inimestega juhtub igasuguseid asju, kus peale tema on mängus teised inimesed alates emast-isast kuni parimate sõpradeni, rääkimata vaenlasest.
lk 121
Noorte valdav mõte on maailma suurus, vanadele aga selle väiksus.
J.Buchan
lk 31
Mees peaks miljoni (kroonides) aastas ikka välja teenima!
R. Lepikson
lk 55—56
Julgust pole sul vaja hävinguhetkeks, vaid pikaks teeks tagasi ülesmäge, tagasi terve mõistuse, usu ja turvatunde juure.
A. Morrow Lindbergh
lk 16
Inimene kannatab üldjuhul ikka nii kaua, kui saab.
lk 43
Mis sellest, kui katse nurjub—kogu elu on lõpuks nurjumine. Oluline on proovimisest rõõmu tunda.
F. Chichester
lk 11
Eneseirooniline
olen lapsest saati.
Sisekõne krooniline
negatiivset laadi.
Mõtlesin, et otsiks õige
lahendust või rohtu—
omaette kodus kõige
õigega ei kohtu.
Käisin kuluaarides
ja telgi taga väljas,
kohvikuis ja baarides
ja vahel olin näljas.
Kirjutasin kirju pikki,
lühidaidki juppe,
püüdsin hoida kõrvu kikkis,
näha õigeid nuppe.
Leidsin kõhklusteta rohu,
aitas…silmapilgu.
Ebakindlus on kui nohu—
varsti jälle tilgub.
lk 35
Tihti päevad on nii napid…
Aitaks võlusilmaklapid—
laseks ainult näha seda,
milles soovid osaleda.
Ja kui elu nõuab, pärib,
justkui sinu aega närib,
ära endast välja mine—
ta ei ole näriline.
lk 14
Elu on ise
kõik kangelasjutud.
Tõusud ja mõõnad
ja rahud ja rutud.
Pöörase pöörded
ja arutud seosed.
Miniatuurid ja
kogutud teosed.
Ikka veel ootavad
tuhanded hinged
märki, mis julgustaks:
Edasi minge.
lk 77