Kui trauma üksikasju teadvuses üha ja jälle korratakse, süvistavad sellega kaasnevad stressihormoonid need mälestused aina sügavamale. Tavalised, igapäevased sündmused muutuvad üha vähem paeluvaks.
lk 76
Kui trauma üksikasju teadvuses üha ja jälle korratakse, süvistavad sellega kaasnevad stressihormoonid need mälestused aina sügavamale. Tavalised, igapäevased sündmused muutuvad üha vähem paeluvaks.
lk 76
Ei ole tarvidust kellegagi võistelda ja sihtkohtadest ei ole kasu. Kuniks tantsite, jõuate kuhugi.
lk 228
Mälupildid ja minevikusündmuste taaselustamine on mõnes mõttes isegi hullemad kui trauma ise.
lk 76
Ei ole tähtsust, mida te läbi elate või kas on inimesi, kellel te ei meeldi; kuniks te ei kaota silmist juhttähte “ma panustan teiste heaks”, ei kaota te teed ja võite teha, mida hing ihaldab. Tei ei pööra tähelepanu sellel, kas meeldite teistele või mitte, ja elate vabalt.
lk 228/span>
Kui elu oleks joon, saaks elu kavandada. Meie elu on üksnes punktirida.
lk 217
Kas normaalne, tavaline olemine on tõesti nii halb? Kas see on midagi alvaväärtuslikku?
lk 214
Õnn on panustamistunne.
lk 209
Olgu tegemist hea või halva ajaga, see on ainus aeg, mis meile antud.
lk 73
…ärge võtke enesestmõistetavalt seda, et homme on sama olukord nagu täna.
lk 5
Judaistlikus pärimuses on selline anekdoot:”Kümneliikmelise rühmas leidub üks, kes kritiseerib sind olenemata sellest, mida teed. Sa ei meeldi talle ja ka sina ei jõua selgusele, kuidas ta sulle meeldida saaks. Siis on kaks inimest, kes aksepteerivad sinus iga viimset kui asja ja keda ka sina aktsepteerid, teist saavad lähedased sõbrad. Ülejäänud seitse ei kuulu kummassegi tüüpi.” Kas te keskendute siis sellele ühele, kellele te ei meeldi või pöörate tähelepanu neile kahele, kes teid kalliks peavad? See, kellel napib eluharmooniat, näeb üksnes inimesi, kellele ta ei meeldi, ja hindab maailma sellest lähtuvalt.
lk 203–204
Ei ole hullu, kui kaotate tee või fookuse. Ärge sõltuge vertikaalsetest suhetest, ärge kartke mitte meeldida, lihtsalt jätkake vabamalt.
lk 202
Pean oma ülesannetele elus vastu astuma ilma valetamata.
lk 128
Üldiselt põhjustab kõiki suheteprobleeme teiste ülesannetesse sekkumine või see, et keegi sekkub minu ülesannetesse.
lk 122
Kelle ülesanne see on?
lk 121
Tegelikult on põhjus selles, et ta tahab mitte millegile pühendudes lahti jätta võimaluse “Ma suudan, kui proovin”. Ta ei taha, et tema tööd saaks kritiseerida, ning kohe kindlasti ei taha ta silmitsi seista tegelikkusega, et äkki saab ta maha kehva kirjutisega ja talle öeldakse ära. Ta tahab elada selles võimaluste vallas, kus saab väita, et ta suudaks sed teha, oleks ainult aega, või et ta võiks kirjutada, oleks ainult sobivaid tingimusi, ning tal tõesti on selleks annet.
lk 53