Kui inimesed pole üksteisega rahul ja tülitsevad, siis nende hinged kaugenevad üksteisest. Selle kauguse ületamiseks peavad nad karjuma, et neid kuulda oleks. Mida suurem tüli, seda kõvemini karjutakse. Ja vastupidi, kui inimesed on armunud, siis nad ei karju, vaid räägivad väga vaikselt. Sest nende hinged on hästi lähestikku. Ja kui armastus on veel tugevam, siis nad ei räägi, vaid ainult sosistavad. Ja kui armastsus on hästi suur, siis pole vaja isegi sosistada. Nad mõistavad teineteist sõnadeta.
lk 312
