Et ta ei ole varsti enam midagi muud kui alasti lihav naine, kelle kaelas aastad ripuvad kurvalt nagu mingid jäätmekotid, kelle käsivarsi tselluliit muhklikuks teeb, kelle reied kasvatavad enda ümber müüri ja kaugenevad teineteisest aasta-aastalt.
lk 62
