Kui vaatan läbipõlemise piiril vankuvaid sõpru, tunnen ebamäärast süüdlaslikkust. Ei mingit töögraafikuorjust, ei koostöönõupidamisi, ei kodus ülalpeetavaid—mul oleks nagu õnnestunud Alcatrazist põgeneda ning nüüd hulbin ma alatul kombel kummimadratsil ja vaatan teiste rühmamist pealt. Oma elu üle otsustamine tundub lausa häbematu.
lk 14