Kahtlustan, et inimene õpib mõned põhilised oskused, nagu näiteks kõndimise enne rääkima hakkamist—ja seega ka enne enesega suhtlemise ja enese saboteerimise välja arendamist—sellepärast, et siis pole ta veel võimeline ennast segama. Kui seda õpitakse hiljem, siis veedaks paljud arvatavasti terve oma elu igale poole roomates. Inimene prooviks, kukuks maha, kritiseeriks ennast, prooviks uuesti ja annaks siis alla. Õnneks on evolutsioon targem. Lapsed on suurepärane näide, kuidas toimub õppimine kõrgemal tasemel.
lk 72–73
