Ja siis juhtub see, et me kas alavaääristame seda, mida me teeme, öeldes endale, et see ei ole tegelikult väärtuslik, või siis eirame põhjusi, mis võimaldavad meil seda teha—
ütleme endale, et oleme petturid, kellel õnnestus mingil moel tähelepanu alt välja jääda, ja me ei ole sellist õnne ära teeninud.
Samavõrd, kuivõrd me ei väärtusta oma edu, võimendame me oma ebaõnnestumisi. Vajame vaid ühtainsat pettumust, et saaksmine endale kinnitada—olen pettur.
lk 118
