Kui tunneme, et meil ei ole mõjujõudu või et oleme alluva rollis, tõmbame end kokku, tõmbume pingule, koomale, teeme end väiksemaks (surume käed vastu külgi, rindkere vajub kössi, õlad längu, pea longu, keha lonti.) Samuti kasutame vähem žeste ja vaoshoitud kõnet — me kõhkleme, kiirustame, meie hääleuatus on väike, hääl ise kõrge ja nii edasi. Mõjujõu puudumine kammitseb isegi meie näoilmeid — selle tõestuseks on krampis näolihased, näiteks kokkusurutud huuled.
lk 182
