Ja siit ka mu isiklik lootus: kuna isiklik mõjujõud on lõpmatu ega nõua meilt mingilgi moel kellegi teise üle kontrolli omamist, ei tunneta me ka, et see võiks otsa saada. Me ei tunne, et peame selle säilitamise nimel võistlema. See kuulub meile, mis ka ei juhtuks. Keegi teine ei saa seda ära võtta. See teadmine, see arusaam õhutab meie soovi seda jagada, aidata teistel sellesama teadmiseni jõuda. Nii ma usungi, et erinevalt sotsiaalsest mõjujõust muutub isiklik mõjujõud nakkavaks. Mida rohkem me seda iseenda sees tunneme, seda suurema tõenäosusega tahame aidata ka teistel sedasama tunda.
lk 166—167
