Lapsed ei saa endale vanemaid valida, ega ole nad ka võimelised mõistma, et ema-isa võivad olla lihtsalt liiga masendunud, raevunud või mõttes muude asjadega hõivatud, et nende jaoks olemas olla, või et vanemate käitumisel ei pruugi nendega mingit pistmist olla. Lastel pole muud valikut kui organiseerida end hakkama saama just niisuguses perekonnas, nagu neil on. Erinevalt täiskasvanutest ei ole muid ametkondi, kelle poole abi saamiseks pöörduda—nende vanemad ongi need ametkonnad. Nad ei saa omaette korterit üürida või kellegi teise juurde kolida, nende ellujäämine sõltub nende hooldajatest.
lk 150
