Küll aga saame austada teise inimese vaatenurka tõena, isegi kui see erineb meie omast. See on raske, kui olete üles kasvanud enamuse kultuuris—valge keskklassi kristlasest heteromehena—ning tõenäoliselt on teile õpetatud, et teie vaatenurk on ainuõige ning kõik teised peavad oma läätse kohandama. Või õigemini pole teile perspektiivi valimise kohta üldse midagi õpetatud ning vaikimisi omaks võetud suhtumine “Minu tõde on ainus tõde” on saanud kinnitust igast süsteemist ja olukorrast, millegi olete kokku puutunud.
lk 176–177
