Just seepärast käiski mul harva külalisi, et ma polnud hommikuinimene ega olnud kohe ärgates valmis kellegagi kohtuma. Asi ei olnud edevuses ega selles, et oleksin häbenenud oma sassis juukseid või rähmas silmi. Asi oli pigem seotud mu aju aeglase käivitumise ja vajadusega nautida kõigepealt killukest oma aega, mis aitaks kohaneda paratamatusega, et mind oli jälle heidetud välja mu alateadvuse kinost ning olin sunnitud järgmise peaaegu kaheteistkümne tunni jooksul vaatama näkku suure tähega tõele. Iga hommik tähendas väikest võitluseks valmistumist, kui teadsin, et pean kohtuma välisilmaga.
lk 289
