Kui saaksin otsast alata, tahaksin teha rohkem vigu. Puhkaksin. Laseksin end vabaks. Oleksin lapsikum, kui olin. Ma ei võtaks kõike nii tõsiselt. Söandaksin rohkem riskida. Roniksin rohkem erinevate mägede osta ja ujuksin rohkem erinevates jõgedes. Sööksin rohkem jäätist ja vähem ube. Vahest oleks mul rohkem muresid, kuid väljamõeldud piinu oleks vähem. Näete, mina olen see, kes on elanud mõistlikku ja sünnist elu, tunnist tundi, päevast päeva. Oh, minulgi on olnud erakordseid hetki ja kui saaksin otsast alata, oleks neid mul veelgi enam. Ei tahakski õieti muud kui lihtsalt hetki, üksteisele järgnevaid hetki, selle asemel et nii palju aastaid alati järgmist päeva oodata. Mina olen see, kes ei lähe kuhugi ilma kraadiklaasi, soojaveepudeli, vihmavarju ja langevarjuta. Kui alustaksin uuesti, oleks mul kaasas vähem asju. Kui saaksin otsast alata käiksin kevadeti varem paljajalu ja sügisel kauem. Käiksin rohkem tantsimas. Sõidaksin rohkem karuselliga. Korjaksin rohkem karikakraid. Naudiksin iga hetke rohkem.
Nadine Stair
lk 106–107
