Igavus on moodsa inimese “privileeg”. Samal ajal kui on põhjust uskuda, et rõõmu ja viha määr on läbi ajaloo olnud enam-vähem sama, paistab igavus olevat dramaatiliselt levinud. Maailm on silmnähtavalt igavamaks läinud. Enne romantismi oli igavus ilmselt marginaalne fenomen, mis puudutas ainult munki ja aadlikke. Igavus oli kaua staatuse sümbol, st niikaua, kui see oli kõrgemate ühiskonnakihtide eelis, sest ainult neil oli materiaalne baas, mida igavus eeldas.
lk 25-26
