Nüüd tean, et ta tegi iga päev päris tööd. Ärkas koos päikesega hakkas askeldama. /…/
Rõõm tegemisest pani silmad särama. Värske õhk tekitas klaari jume. Me olime terved, toonuses, pruunid. Õnnelikud.
Sellest pole möödas sajand. Õnneks ja heas vormis olemiseks pole ka praegu palju vaja. Miks me siis enam ei oska?
lk 100
