Kui te karjute “Ayib!“, siis kutsute ühiskonda appi ning inimesed sekkuvad ja lahendavad juhtumi. See on väga tõsine appikutse, kuna islam teeb ühiskonna solidaarseks; siin põrkavad ühe inimese teod kokku kogu ühiskonnaga.
lk 127
Kui te karjute “Ayib!“, siis kutsute ühiskonda appi ning inimesed sekkuvad ja lahendavad juhtumi. See on väga tõsine appikutse, kuna islam teeb ühiskonna solidaarseks; siin põrkavad ühe inimese teod kokku kogu ühiskonnaga.
lk 127
See, mis juhtub, ei saa mind kustutada, vaid ainult rikastada.
lk 192
Mitte koormata teisi oma halva meeleoluga — see on vahest esimene viis väljendada halastust.
lk 190
Tärkas usaldus, ilmenes, et tühjusesse hüppamise hirmust välja tegemata võimaldab pääseda teisele poole peeglit: meie hirmud on peaagu alati ilma tõelise aineta.
lk 120
Mõttetu on muretseda probleemide pärast, mis meid ees ootavad, veelgi mõttetum on muretseda nende pärast, mis on juba käes.
lk 117
Ei, ei, meie reeglid on väga täpsed. Siin ei tohi viie kilomeetri raadiuses olla ühtegi meesterahvast.
lk 87