Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest ta oli juba päris suur poiss, kolmekümneaastane …
lk 32
Kurb ja trööstitu oli vaespoissmeeslapse elu, sest ta oli juba päris suur poiss, kolmekümneaastane …
lk 32
Tulime koju, poissi ei kusagil. Pool tundi otsisime, siis hüppas kapist välja! Pikaks kasvanud, habeme kasvatanud ja elukaaslasegi majja toonud! Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
lk 27
Onu Elbul oli suur unistus – ta tahtis saada sponsoriks.
lk 23