Keegi ütles mulle Tallinnas, et eesti keel on itaalia keele kõrval kõige meloodilisem keel maailmas, mis võiks seletada eestlaste erakordset suhet muusikasse, iseäranis koorilaualu.
Keel, mis peidab endas põhjamaiste aastaaegade kummalist, mõõdutundetut amplituudi; keel, kus ei valitse mitte heledus-tumedus, vaid milles päev on niisama pikk, kuivõrd öö on lühke, ja vastupidi.
Šamanistlik keel.
lk 74
Üldiselt on eestlaste viisakus sootuks teistsugune kui mujal Euroopas tavaks: vabandamata trügitakse siin teistest ette, ust enda järel tulijale lahti ei hoita, tänatakse nii tagasihoidlikult, et seda võiks peaaegu ükskõiksuseks pidada.
lk 70
Ei ainsatki teekäänakut Tallinnast Tartuni välja. Lõunasse viivad teed on sirged: põgenemistee, varuväljapääs, lõtvuse algus, karmuse hülgamine, teistmoodi olemine iseendaga.
lk 33
Tasapisi olen õppinud kõndima nagu eestlane, aga ma pole kohanud ühtki pilku, ehkki hoian silmad pärani.
lk 27
Ma otsin pakase, tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraali.
Glenn Gould nimetas seda “põhjamaa ideeks”.
lk 16
Eesti topeltvokaalid, eriti naisenimedes, nagu Jaanika, Triin, Tuuli, Kristiina, on kui meelis õnne, vaat et õnneliku elu tõotus.
lk 9
… Eesti — see nimi kõlab nii kaunilt eesti keeles, kust ta omandab häbelikuma ja malbema naiseliku värvingu kui prantsuskeelne “Estonie” või anglosaksi “Estonia”, mis võiks olla mõne viktoriaanliku romaani kangelanna eesnimi. …
lk 10
/…/ kõlasid ju need kolm nime, Estonie, Lettonie, Lituanie, kui üks kaotsiläinud luuletus, mida hoidis koos vaid riim /…/
lk 9
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
