Meie keha mäletab miljardi aasta taguseid aegu, mäletab muu hulgas ka seda, kuidas kauged esivanemad ürgookeanis ringi ujusid.
lk 114
Meie keha mäletab miljardi aasta taguseid aegu, mäletab muu hulgas ka seda, kuidas kauged esivanemad ürgookeanis ringi ujusid.
lk 114
Minu arvates on suur hulk tänapäeva elu negatiivseid suundumusi pärit tõsiasjast, et kultuur ja üldine vaimulaad on muutunud ülemäära kollektiivseks.
lk 113
Juba Karl Ernst von Baer jagas eestlased kaheks põhitüübiks – flegmaatilisteks ja melanhoolseteks. Nende eristamiseks soovitas Baer eestlastele esmalt hoolikalt otsa vaadata: kui esimeste nägu väljendab nürimeelset tuimust, siis viimaste oma pigem varjatud nördimust. (Kõik need, kes on pidanud kulutama aega lõppematutena näivatele koosolekutele, mõistavad, et Baer on geenius.)
lk 76
Olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene.
lk 67
Muistne idamaine tarkus ütleb, et inimene muutub märksa enam siis, kui ta millestki loobub, mitte siis, kui ta midagi juurde õpib.
lk 53
Kui mõned vanad inimesed Lõuna-Eestis räägivad, siis nad vehivad kätega, nagu teeksid mingit omalaadset setu chi-kung‘i.
lk 53
Inimene on pisut väsinud kahest suurest tsiviliseeritud süsteemist, milleks on hellenistlik institutsionaalne kultuur ja kirjasõna. Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted, kõrgkultuur kipub tihtipeale ära viima inimese hinge.
lk 35
Arusaam, et kehale lähem olev füsioloogia võib olla märksa rikkam kui kultuur, ei mahu ilmselt paljudele inimestele lihtsalt pähe.
lk 25
Järjest rohkem ilmub kaudseid tõendeid, et kooliharidus mitte üksnes ei jäta arendamata, vaid suisa pidurdab teatud kaasasündinud võimeid, kuna nende omandamiseks puuduvad “õiged” ülesanded või laiemalt – vajalik kultuuritaust.
lk 23
Sellele vaatamata võib väita, et Eesti on sinisilmsuse ajalooline kodumaa.
lk 14
Nii võime öelda, et tänu Põhja- ja Lääne-Eestile oleme muinasajast saati eurooplased, tänu Lõuna-Eestile oleme jäänud soomeugrilasteks.
lk 10
Maailmas tundub olevat liiga palju olulist. See ängistab.
lk 8
Eesti kultuur ja mõtteilm ei ole vist kunagi koosnenud massiivsetest suurvormidest. Pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde.
lk 7