Jõeäärne õueaiamaa!
lk 221
Jõeäärne õueaiamaa!
lk 221
Pea on evolutsioonis üldse märksa hilisem leiutis kui süda ja on arengulooliselt üsna kapriisne moodustis. Tundub, et pea ja keha ajavad maa peal veidi erinevaid asju. Meie kehad on alati kohal, kuid pead hulguvad lakkamatult ringi.
lk 206
Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi. Asi on selles, et suurem osa probleemidest on inimese jaoks pea alati mingisuguse kehalise väljundiga, need annavad märku halva enesetunde, ärevuse, pingena. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleemi lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.
lk 205—206
Keha jaoks ei ole üldse oluline, kuhu me läeme ja kust me tuleme või mis on keha “mõte”. Keha küsib hoopis teistsuguseid küsimusi, keha jaoks on oluline mängulisus, tervis ja erksus, teatud särts ja valmisolek.
lk 201
Usun, et eestlane võiks oma ilmavaadet aeg-ajalt kalibreerida järgmise mõtte kaudu: maailmas on palju inimesi, kes on käinud Pariisis, kuid väga vähe neid, kes on käinud seenel.
lk 17