Pea on evolutsioonis üldse märksa hilisem leiutis kui süda ja on arengulooliselt üsna kapriisne moodustis. Tundub, et pea ja keha ajavad maa peal veidi erinevaid asju. Meie kehad on alati kohal, kuid pead hulguvad lakkamatult ringi.

lk 206

Pildi allikas

Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi. Asi on selles, et suurem osa probleemidest on inimese jaoks pea alati mingisuguse kehalise väljundiga, need annavad märku halva enesetunde, ärevuse, pingena. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleemi lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.

lk 205—206

Pildi allikas