Tänapäeva maailmas määratleb inimese postiindeks, piirkond, kus ta elab, geneetilisest koodist rohkemgi, kas ta elu on turvaline ja tervislik.
lk 391
Kõik mõtted: Keha peab arvet
Keha peab arvet vol 60
Kui nende kehad on juba veidi vabamad, võiksin kasutada ergutust “Ärge looge üksteisega silmsidet—vaadake lihtsalt põrandale.” Enamik neist mõtleb—hüva, ma teen seda juba nagunii. Aga siis ütlen ma: “Nüüd hakake liikumise ajal teisi inimesi märkama, aga ärge laske neil näha, et te neid vaatate.” Ja järgmiseks: “Looge lihtsalt põgusaks sekundiks silmside.” Seejärel: “Nüüd vaadake mujale… nüüd vaadake üksteisele otsa… nüüd mujale. Nüüd vaadake üksteisele otsa ja hoidke silmsidet…liiga kaua.” Te teate, millal on liiga kaua, sest te tahate hakata kas selle inimesega kohtamas käima või kaklema. Siis ongi liiga kaua.
lk 379
Keha peab arvet vol 59
On üllatav, kui vähe eksisteerib uuringuid selle kohta, kuidas kollektiivsed tseremooniad mõjutavad teadvust ja aju ning kuidas need võivad traumat tõkestada või leevendada.
lk 377
Keha peab arvet vol 58
Näitlemine on kogemus oma keha kasutamisest selleks, et hõivata enda koht elus.
lk 373
Keha peab arvet vol 57
Et leida oma hääl, tuleb meil olla oma keha sees—võimelised täierinnaga hingama ning võimelised pääsema juurde oma sisetundmusele.
lk 373
Keha peab arvet vol 56
Mõnel moel sarnaneb neurotagasiside vestlusest hõlmatud inimese näo vaatlemisega. Kui näed naeratusi või kergeid noogutusi, premeeritakse sind ja sa jätkad oma loo jutustamist või oma seisukoha selgitamist. Ent kohe, kui vestluspartner näib tüdinuna või pilgu ära pöörab, hakkad otsi kokku tõmbama või muudad teemat.
lk 352
Keha peab arvet vol 54
Lapsel, keda on ignoreeritud või krooniliselt alandatud puudub suurema tõenäosusega lugupidamine enda vastu.
lk 342
Keha peab arvet vol 53
Keegi ei kasva üles ideaaltingimustes—ja ega me päriselt ei teagi, millised need ideaaltingimused on.
lk 342
Keha peab arvet vol 52
Teine süsteem, hetkest hetkesse toimiv eneseteadlikkus põhineb peamiselt kehalistel aistingutel, ent kui tunneme end turvaliselt ja meid tagant ei kiirustata, suudame leida sõnad ka selle kogemuse väljendamiseks.
lk 367
Keha peab arvet vol 51
Võime ju arvata, et vait olles suudame oma leina, oma õudu või oma häbi kontrollida, kuid asjade õige nimega nimetamine annab võimaluse teist laadi kontrolliks.
lk 263
Keha peab arvet vol 50
Keha peab arvet vol 49
Traumeeritus ei seisne üksnes minevikku kinnijäämises; see on samal määral võimetus olla olevikus täielikult elus.
lk 251
Keha peab arvet vol 48
Kui sa oled kühmus ja ringivaatamiseks liiga hirmul, saab sinust inimeste sadismile lihtne sihtmärk, aga kui kõnnid ringi edastades sõnumit “minuga ei maksa jamada”, jäetakse sind tõenäoliselt rahule.
lk 248
Keha peab arvet vol 47
Meie ühiskonnas saavad naised ja lapsed kõige sagedamini trauma oma vanemate või intiimpartnerite tõttu. Lase väärkohtlemine, verepilastus ja koduvägivald on kõik põhjustatud inimeste poole, kes peaksid meid armastama. See lööb rivist välja kõige olulisema kaitse hingelise trauma vastu: olla hoitud inimeste poole, keda sa armastad.
lk 238–239
Keha peab arvet vol 46
Turvalisus ja terror ei kuulu kokku. Kui oleme hirmunud, ei rahusta miski nii hästi kui julgustav hääl või sellise inimeses südamlik kallistus, keda me usaldame. Hirmunud täiskasvanud reageerivad samadele trööstiallikatele nagu hirmunud lapsed: õrn embus ja kiigutamine ning kinnitamine, et keegi suurem ja tugevam kannab asjade eest hoold, seega võid sa ohutult magama jääda.
lk 238
