Kolm kuuluvuse põhitahku on sõprus, lahkus ja lähedus.
lk 276
Kolm kuuluvuse põhitahku on sõprus, lahkus ja lähedus.
lk 276
Meenuta viimast rasket vestlust mõne kolleegiga: kas sa saavutasid temaga tõelise sideme, vaatasid otsa, näitasid talle, mida sa tunned, ja käitusid iseendana? Tavaliselt me ei tee seda. Aga kui vaigistame oma instiktiivse lähedussoovi, selmet ennast oma nahas hästi tunda, siis tundubki, et oleme üksi ja keegi ei tunne meid tõeliselt.
lk 275
Kontrollivajadus ja mugavus ei peaks olema elu ehituskivideks; need ei loo kindlat vundamenti. Kohandumisvõimest ja sitkusest on rohkem abi, sest need võimaldavad üritada, läbikukkumisega riskida ning vigadest õppida ja proovida uusi asju.
lk 258
Eesmärk suunab su tähelepanu, mõjutab sinu valikuid ja annab su tegudele tähendusrikkuse.
lk 243
Eesmärgi omamine on vahest parim asi, mis aitab meil elu ennustamatute tõusude ja mõõnade keskel stabiilsust leida. Oma eesmärgist on kasu ka hirmu ületamisest.
lk 243
Kui kuhjunud negatiivsus ootab vallapäästmist, võid sa ümbritsevate inimeste vastu mürgiseks muutuda.
lk 225
Ka oma hirmude ignoreerimine või allasurumine viib emotsionaalse energia rasiskamiseni.
lk 225
Ebavajalik draama võrdub raisatud emotsioonidega. Vingumine, tagarääkimine, muretsemine, süüdistamine, põlgamine ja vihkamine kuuluvad kõik raisatud emotsioonide sekka. Nagu ka kõik “peaks” või “ei saa” väited—näiteks “Ma pean teisiti tundma” või “ma ei saa seda kontrollida” või “ma ei suuda seda ära teha”. Kõik see on raiskamine ning lõigu alguses loetletu annab halvale enesetundele leevendust vaid põgusaks hetkekes.
lk 225
Õigupoolest on raskused vajalikud, et leida hingejõudu, kasvada ja õppida sellest, mis valesti läks.
lk 223
Raskused on värav suhete tugevdamiseks, kui vaid ise neid sellisena kasutatad.
lk 223
Kui meil on raskusi, võime takerduda kahjulikku kalduvusse võrrelda end inimestega, kelle elus on pealtnäha kõik viimase peal. Võrdlemise puhul märkad pigem teiste edulugusid kui läbikukkumisi.
lk 222
Ent kui soovid elada täiel rinnal ja saavutada tõelised võidud, mis pakuvad rahuldust, siis pead enda kohta nii mõndagi teada saama.
lk 222
Muutumine on pikaajaline protsess, seda ei saavutata ühe hoobiga.
lk 222
Sest alati me ei tahagi uurida, kes me isiklikult ja kultuuriliselt oleme.
lk 222
Ükski teine hääl ei saa su potentsiaali ja ambitsiooni samavõrd kahjustada kui enesekriitika. Keegi ei oska sinust paremini vigu leida, sind halvustada, või alavääristada sama hästi kui sa ise.
lk 201