Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.
lk 182
Kõik mõtted: Valdur Mikita
Lingvistiline mets vol 19
Me võime peagi pikendada oma elu või sõita kuule, kuid mitte miski ei võta meid enam välja Google otsimootorist.
lk 181
Lingvistiline mets vol 18
Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi.
lk 180
Lingvistiline mets vol 17
Õnneks on meie toidukultuuri sedavõrd palju ebameeldivat sisse programmeeritud, et võime täiesti kindlad olla: meid ei hakka kunagi kollitama üleilmastunise peamine nuhtlus – päratud turistide massid. Parim vastumürk globaliseerumisele on Eesti köök.
lk 173
Lingvistiline mets vol 16
Meie esivanemad viskasid haruarva midagi ära, neil oli ikka kusagil olemas tsaariaegsed asjad, eestiaegsed asjad, veneaegsed asjad – ainult uuel Eestil pole enam nägu, selle asemele on tulnud silmnäota Hiina plastmass.
lk 166
Lingvistiline mets vol 15
Kuid internetieelsed inimesed jäävad alati taga igatsema seda kummalist aega, neid pisikesi võluvaid ajahetki, kus inimene oskas veel olla päriselt iseeendaga, mobiiltelefonide-eelset teadmatust, anonüümsust ja isikliku ruumi olemasolu, võib-olla isegi kolhoosikorda.
lk 162
Lingvistiline mets vol 14
Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastkud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili.
lk 141
Lingvistiline mets vol 13
Meie keha mäletab miljardi aasta taguseid aegu, mäletab muu hulgas ka seda, kuidas kauged esivanemad ürgookeanis ringi ujusid.
lk 114
Lingvistiline mets vol 12
Minu arvates on suur hulk tänapäeva elu negatiivseid suundumusi pärit tõsiasjast, et kultuur ja üldine vaimulaad on muutunud ülemäära kollektiivseks.
lk 113
Lingvistiline mets vol 11
Juba Karl Ernst von Baer jagas eestlased kaheks põhitüübiks – flegmaatilisteks ja melanhoolseteks. Nende eristamiseks soovitas Baer eestlastele esmalt hoolikalt otsa vaadata: kui esimeste nägu väljendab nürimeelset tuimust, siis viimaste oma pigem varjatud nördimust. (Kõik need, kes on pidanud kulutama aega lõppematutena näivatele koosolekutele, mõistavad, et Baer on geenius.)
lk 76
Lingvistiline mets vol 10
Olla eestlane – see tähendab väikest majakest metsa või mere ääres, mille taustal askeldab mullaste sõrmedega tilluke õnnelik inimene.
lk 67
Lingvistiline mets vol 9
Muistne idamaine tarkus ütleb, et inimene muutub märksa enam siis, kui ta millestki loobub, mitte siis, kui ta midagi juurde õpib.
lk 53
Lingvistiline mets vol 8
Kui mõned vanad inimesed Lõuna-Eestis räägivad, siis nad vehivad kätega, nagu teeksid mingit omalaadset setu chi-kung‘i.
lk 53
Lingvistiline mets vol 7
Inimene on pisut väsinud kahest suurest tsiviliseeritud süsteemist, milleks on hellenistlik institutsionaalne kultuur ja kirjasõna. Kiri viib inimese juurest ära tema mõtted, kõrgkultuur kipub tihtipeale ära viima inimese hinge.
lk 35
Lingvistiline mets vol 6
Arusaam, et kehale lähem olev füsioloogia võib olla märksa rikkam kui kultuur, ei mahu ilmselt paljudele inimestele lihtsalt pähe.
lk 25
