Kõik mõtted: Valdur Mikita

Lindvistika ehk metsa see lingvistika vol 3

Tõenäoliselt suudaks inimene enamiku probleeme “surnuks joosta” umbes samasugusel viisil, nagu meie Aafrika suguvennad jooksevad hingetuks antiloobi. Asi on selles, et suurem osa probleemidest on inimese jaoks pea alati mingisuguse kehalise väljundiga, need annavad märku halva enesetunde, ärevuse, pingena. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi ka vastus, kus peitub lahendus. Mõtlemine ei saa probleemi lahendada, probleemi lahendamine tuleb üle viia keha osakonda. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte: midagi tuleb sellisel juhul teha oma kehaga. Üks võimalus on probleem surnuks joosta, surnuks koristada, surnuks riisuda. Maatööd tegev inimene koputab harva psühhiaatri uksele.

lk 205—206

Lingvistiline mets vol 28

Just sääsed vusserdasid ära meie kultuuri, kuna nad ei ole lasknud inimesel mitte millesegi süveneda. Talvel ei saa ühe koha peal pikalt mõtiskleda, hakkab külm, suvel ei anna sääsed rahu. Nii ei ole eestlastel oma ajaloo vältel olnud kuigi palju aega asjade üle rahulikult järlele mõelda. Kümme tuhat aastat on eestlastel kogu aeg olnud tuli takus, eesti filosoofia on sündinud n-ö jooksu pealt.

lk 179

Lingvistiline mets vol 22

Põhjarahvastel, kes peavad jõudu katsuma pika ja pimeda talvega, kus toitu on raske leida, on tark suikuda talveunne. Depressioon võib olla kohastumus, mis säästab inimese energiat, et pikk talv üle elada. Kui soojendav päike taas taevavõlvile kerkib, ärkavad põhjarahvad oma melanhoolsest tardumusest ja siirduvad toitu otsima, sellal kui nende hulka sattunud sangviinikud ja liigsed optimistid on kevadeks juba ammu vedru välja visanud.

lk 190