On olemas kolm raskust. Esimene on neuroosi nägemine neuroosina, teine on valmidus teha midagi erinevat. Kolmas raskus on püüd muuta see eluviisiks.
lk 151
On olemas kolm raskust. Esimene on neuroosi nägemine neuroosina, teine on valmidus teha midagi erinevat. Kolmas raskus on püüd muuta see eluviisiks.
lk 151
Selgus ja otsustavus tulevad valmidusest tempo maha võtta, kuulata ja vaadata, mis toimub.
lk 151
Meile meeldib uskuda, et kui kõik on rahulik ja vagur, siis see ongi õige asi, ja kui asjad on sassis, segased ja kaootilised, siis usume, et pole teinud midagi valesti, või sagedamini, et keegi teine on midagi teinud, mis on rikkunud meie õndsa meditatsiooni.
lk 60
Põhimõtteliselt seisneb tonglen selles, et kui miski on valus või ebameeldiv, siis tuleb seda sisse hingata. See pn veel üks viis öelda, et sa ei hakka sellele vastupanu avaldama.
lk 51
Loo moraal on see, et kui vastupanu on kadunud, siis kaovad ka deemonid.
lk 51
Väljaelamine ja allasurumine on peamised viisid, kuidas me oma südant kaitseme, peamised viisid, kuidas me mitte kunagi ei kontakteeru päriselt oma haavatavusega, oma kaastundega, oma avatusevõimega, oma olemuse värske dimensiooniga. Väljaelamise või allasurumisega me tõmbame ligi üha tugevamaid kannatusi ja segadust.
lk 45
Kui see on meeldiv, siis kävitab see meis himu, kui see on ebameeldiv, siis käivitab see sallimatuse; kui see on neutraalne, siis käivitab see teadmatuse. Himu, vastumeelsus ja teadmatus on kolm mürki.
lk 43
Kui oleme valmis olema täielikult meie ise ega kaota kunagi endasse usku, siis oleme võimelised ennast ka teiste olukorda asetama ega kaota usku teistesse.
lk 10
Mõnikord kohtame kedagi, kes näib tundvat suurt heaolu, ja arutleme neil puhkudel endamisi, kuidas ta selleni jõudis. Tahaksime ise samasugused olla. Sageli tuleneb see heaolu julgusest elada iga eluhetke täiel rinnal. Olla ärkvel. Seda ka siis, kui keegi ei aplodeerinud, süngetel aegadel, aegadel, mil pilved varjasid päikese.
lk 157
Praegu on õige aeg.
lk 156
Õige aeg on praegu.
lk 156
Kui mul on väga valus, siis vaid sellepärast, et ma nii kramplikult kinni hoian.
lk 91
Kui oleme üdini elus ja inimlikud, kui oleme täiesti ärkvel, visatakse meid alatasa pesast välja. Täiel rinnal elamine on pidev eikellegimaal viibimine, iga hetke uue ja värskena kogemine. Elamine tähendab tahet ikka ja jälle surra. Virgunud vaatenurgast ongi see elu. Surm tähendab soovi hoida kinni sellest, mis sul on, ning lasta igal kogemusel seda endale kinnitada, end sel puhul õnnitleda ja panna end terviklikuna tundma. Seega, kui ütleme, et yama mara on surmahirm, on see hoopis hirm elu ees.
lk 82
Muutumine on elu olemus. Mõnikord on elu magus ja mõnikord kibe. Mõnikord tõmbub meie keha pingule, mõnikord aga lõdvestub või avaneb. Mõnikord valutab pea ja mõnikord tunned end sajaprotsendiliselt tervena.
lk 82
Turvatunde ja täiuse otsimine, kindlus– ja mugavustunde, terviklikkuse ja sõltumatuse üle rõõmustamine väljendab teatud laadi surma. Selles puudub igasugune värske hingus. Millegil pole ruumi lisanduda ja sekkuda.
lk 82