Kõik mõtted: Lehte Hainsalu

Maailm möödub vol 10

POEST tulin kahe tütrepojaga.
Mis see natuke maad.
Aga vanem poju ühtäkki nõudis; võta sülle, ei jõua!

Ei saa, kulla laps, näed isegi — ei mahu, veli on ees,
tordikarp kah veel ja toidukotid.

Jäi seisma solvunu kui aiapost.
Silmavett nagu raheteri rabises.

Üks linnukoer jooksis sörk-sörk,
lapiline, nisad lutsitud rippu.
Said vastakuti, ühekõrgu, ja möödaminnes laapsti
üle vinguja näolapi kähku käis koerakeel.
Nutt jäi korrapealt soiku.
Emane lohutus.

lk 24

Maailm möödub vol 9

ELASIN õdusas majas
kahe aknaga —
ema aken lõunasse,
kasuisa aken põhja.
Polnud enam ihata.
Nõnda lendasid aastad kui säutsuvad varblased.

Sain ämma akna läände
ja äia akna itta,
aga mees raius paraadukse otse loodesse.
Ilmavaade avardus.
Nõnda lendasid aastad kui valged tuvid.

Lapsed raiusid sirgudes igaüks ukse
kirdesse,
kagusse,
edelasse.
Riik jõudis koju.
Kõik oli nagu peab.
Nõnda lendasid aastad kui sinisirjelinnud.

Lapsed lahkusid kolme kaarde.
Aknad on ristlaudadega kinni löödud.
Mõnikord liiguvad uksed lahti-kinni.
Kriginal käib igapäevauks
loodesse, loojangusse.

lk 19

Maailm möödub vol 8

LÄKSIN oma kadunud emaga
hüpermarketisse käekotte vaatama.
“Mul on, sa kinkisid”, vaidles tema
ega tahtnud liikurtrepile astuda.

“Tean. Leidsin selle su matuste ajal kapipõhjast.
Oli kangesti kuhtunud olekuga,” ütlesin.

“Aga ma polnud seda kordagi kandnud,” vabandas ema.
“Milleks mulle käekott, kui mul turukott oli.”

“Noh, vahest kutsub president vastuvõtule
nagu töökat ja ausat eestlast,” oletasin.

“Siis küll, kui ta just kutsub,” oli ta nõus üles sõitma.

Vaatasime käekotte.
Neid oli kolmsada seitsekümmend kaks erinevat.
Ema aga ohkas ja ütles, et ei ole ühtegi.
Ega olnud ka.

lk 17

Maailm möödub vol 6

OLEN minagi tõmmanud prundi eest
ja kolmjalga kallutades lasknud lippama leheliseveed
pesuköögi kivisele põrandale.
Olen leotanud ja keetnud käterätte ja sängilinu,
laineplekist pesulaual küürinud sõrmenukid verele,
uhtnud ja puserdanud, uhtnud ja puserdanud,
vedanud pesunööri jooksujalu üle päikeselõõsas hoovi.
Olen palakaid rullinud ja hilise ööni triikinud,
nagu õpetas ema,
nagu õpetad tema ema,
nagu õpetas tema ema.

Kellele pärandan oma oivalised oskused?
Läbi minu jookseb rindejoon
põgeneva maailma ja pealetungiva maailma vahel.
Aga kui hiidlaine tuleb ja tapab elektroonika,
siis otsige, kes mäletab.

lk 16

Maailm möödub vol 5

KORD lehma kohtasin, kel nimi Lehte.
Me seisma jäime, teineteist nuhutama —
Lehte ja Lehte.

Ei olnud auke kõrvas kummalgi,
sest kõrvarõngaid taunis koolikord,
ja veiste kõrvalipikud polnud veel moes —
tema number oli küljekarvadele suurelt maalitud,
must punasel — 417.
Nii seisis paberites — number nagu Kolõma vangil.
Vaid talitaja teadis, et enne kolhoosi olevat olnud Lehte,
ja vahel lüpstes sõimas nimepidi.

lk 14

Maailm möödub vol 3

LODJAVANEM pakkus talvepuid.
Mis viga kaupa teha,
meil Emajõgi kohe tara taga.

Ent parajat raha ei leidnud.
Kas kaup jääb katki?
“Toon ausalt tagasi,” ütles,
“kohe kui lodjaga jälle tulen.”

No ei tulnud ega tulnud.
“Teadagi,” pilkas meid majaperenaine.

Puud olid ammu suitsuks saanud, kui ta näole andis.
“Eile sain vangist lahti,
kohe vot tulingi,” seletas.

Sedasorti aus mees oli.

lk 10