aeg

vanaisa talu
oli kõige suurem kogu vallas
vanaisa suu
terves maakonnas
kuulu järgi kiitis ta
kõrtsis
kus mujal
tema hobused on kõige kiiremad
naine kõige ilusam
lärmaks ja lihtne mees
minu vanaisa

kogu liblikaid
eriskummalisi
kirevaid
eriilmelisi

võõrvõim
kogus vanaisasid
nende kodusid elutöid
unistusi

naine ja lapsed
tassisid vanaisa liblikaid
suurte klaaskappidega
ühest kitikusest teise
ulualusest räästa alla
ilukirjusust täis kapid
lärmakad ja rõõmsad
kitsa katuse all
pimedais esikuid

kõigepealt kadusid värvid
siis pudenesid liblikad tolmuks

koputamisi

1

vanamutid koputavad
toidukauplustes arbuuse
väikesed vintsked ja vilunud vanamutid
eluaeg koputanud morsekoodidega
maleülesandeid ühest kongist teise
seintest peidikuid välja
otsinud konspiratiivkortereid
nagu siga trühvleid
nüüd koputavad selliseid rütme
jalg hakkab tatsuma
puus keerdub käima
elu tuleb näkku korraks tagasi
selvehallis on tantsupidu

õnneliku lõpuga luuletus

kõigepealt oled sa laps
siis loll
uppunud hormoonidesse
ja komplekside keerisesse
siis hõivatud
siis oleks parem olla juba surnud

siis oledki

lihtne vanamoodne laul

su ilu taevani ei söandaks kiita
pealtnäha oled lihtsast inimtõust
kui meelitused toorelt kokku liita
jääb vajaka nii mõistusest kui jõust

hulk sajandeid on armunud poeedid
täis kirjutanud pakse raamatuid
sääl märatsevad nende aruleegid
ja lisandub veel uusi saamatuid

näed eemalt välja üpris tavaline
ei torka tõesti silma teiste seast
vaid selles mõttes oled eriline
et silmis hing ja mõistus on sul peas