Iga kord, kui mind tabab vihahoog, teeb see mind alguses kurvaks, paneb ennast põlgama, aga siis ma mõtlen: milline õnn, milline kingitus! Ma olen veel elus, ma kuulun ikka veel nende lihast ja luust inimeste hulka.
lk 227
Kõik mõtted: Emil Michel Cioran
Sündimise ebaõnnest vol 12
Teravdatud teadlikkus oma keha olemasolust on kindel märk haigusest. … Ühesõnaga, ma pole kunagi terve olnud.
lk 210
Sündimise ebaõnnest vol 11
Küll see oli vanasti üks hea komme alustada päeva palvega, appikarjega! Kuna me enam ei tea, keda hüüda, põlvitame lõpuks esimese ettejuhtuva puusliku ette.
lk 210
Sündimise ebaõnnest vol 10
Ma ei loe enam tarkusi. Nad on mulle liiga palju haiget teinud. Ma oleksin pidanud kuulama oma vaistu ja andma oma hullusele vabad käed. Ma tegin just vastupidi, võtsin mõistuse maski ja maskist sai nägu ja lõpuks usupeeris ta ka kõik muu.
lk 201
Sündimise ebaõnnest vol 9
Suur jõud ja õnn peituvad võimes elada ilma ühegi ambitsioonita. Ma üritan selleni jõuda. Aga mu üritamine on omamoodi ambitsioon.
lk 176
Sündimise ebaõnnest vol 8
Ärkasin, pea täis kõiksugu plaane, kindel, et töötan terve hommikupooliku. Vaevalt saan laua taha istutud, kui see vastik, rõve ja järeleandmatu refrään “Mida sa tulid otsima siit ilmast?” mu hoo purustas. Ja nagu ikka, läksin ma tagasi voodisse, lootuses leida mingigi vastus, või pigem uuesti magama jääda.
lk 188
Sündimise ebaõnnest vol 7
Teatud ikka jõudes peaks vahetama nime ja minema peitu kuhugi üksildasse maanurka, kus sa kedagi ei tunne, kus ei tarvitse karta, et kohtad mõnd sõpra või vaenlast, kus enam miski ei eksitaks väsinud pahategija vaikseid vanaduspäevi.
lk 131
Sündimise ebaõnnest vol 6
Oleks pidanud peatuma vastsestaadiumis, hoiduma arenemast, jäämagi algolekusse, mõnulema elementide uinakus, põlema vaikselt ebrünaalses ekstaasis.
lk 126
Sündimise ebaõnnest vol 5
Meil on alati tunne, et seda, mida teevad teised, teeksime meie paremini. Selle osas, mida me ise teeme, meil kahjuks niisugust tunnet ei ole.
lk 60
Sündimise ebaõnnest vol 4
Püha Benedictuse kloostrireegli järgi oli nii, et kui mõni munk hakkas oma töö üle uhkust või ka lihtsalt rahulolu tundma, pidi ta selle kohe sinnapaika jätma ja millegi muu kallale asuma.
lk 29
Sündimise ebaõnnest vol 3
Paradiis polnud talutav, muidu oleks esimene inimene seal ikka kuidagi hakkama saanud; ja ega see maailmgi pole, sest siin kahetsetakse taga paradiisi või pannakse lootus teisele ilmale. Mis teha? Kuhu minna? Ärme tee midagi ega lähe kuhugi, ja ongi kogu lugu.
lk 20
Sündimise ebaõnnest vol 2
Ma pole küll neednud oma sündimise päeva nagu Iiob; see-eest kõik teised päevad on oma jao kätte saanud …
lk 15
Sündimise ebaõnnest vol 1
Mida ma tean kuuekümneselt, teadsin ma sama hästi kahekümneselt. Nelikümmend aastat suurt ja kasutut tõestamistööd…
lk 14
