Meil kõigil tulevad oma piirid ette, mitte üksnes ande, vaid ka võimaluste poolest. Ent tihedamini, kui me seda arvamegi, on need piirid meie enda seatud. Me proovime, meid saadab ebaedu, ning me järeldame, et oleme oma võimaluste lae saavutanud. Või siis muudame kurssi pärast paari esimese sammu astumist. Mõlemal juhul ei läheme me oma teekonnal nii kaugele, kui võiksime.
lk 309
…, et kui loom, olgu ta rott või inimene, pole otseselt kogenud jõupingutuse ja sellele järgneva tasu seost, on ta vaikimisi seadistatud laiskusele.
lk 271
Teisisõnu, me muutume siis, kui meil on vaja muutuda. Vajadus on kohanemise ema.
lk 108
Enamik inimesi muutub elukogemuste saades kohustetundlikumaks, enesekindlamaks, hoolivamaks ja rahulikumaks. Valdavalt toimub areng 20–40 eluaasta vahel, ent inimese elus ei ole ühtegi ajajärku, kus isiksus enam ei areneks. /…/
Me saame täiskasvanuks. Või vähemalt enamik meist.
lk 107
… et südikus tõesti suureneb sedamööda, kuidas me hakkame aduma oma elufilosoofiat, õpime pärast ebaõnnestumist ja pettumisi end taas jalule ajama ning omandame oskuse teha vahet madala ja kõrgema taseme eesmärkidel. Küpsemise versiooni olemus seisneb selles, et vanemaks saades kujundame me endas oskuse säilitada kirglikkust ja visadust ka pikemas perspektiivis.
lk 106
Südikus on see, kui püsime väga pikka aega ühe ja sellesama kõrgeima eesmärgi lainel.
lk 83
Teisisõnu, loomupärast annet mütologiseerides päästame iseennast konksu otsast vabaks. Nii lubame endal praeguse olukorraga rahul olla.
lk 58
Nietszche on kirjutanud: “Kui miski on täiuslik, ei huvita meid see, kuidas see võimalikuks sai.” Vastupidi:”Me ülistame seda fakti, justkui oleks see otsekui võluväel maapinnast välja kasvanud.”
lk 57
This site runs on the required+ Foundation Theme. Based on the awesome Foundation Framework by the humble folks at ZURB.
