Mõelge raamatukogu peale. Kas inimesed enam üldse tegelevad sirvimisega? Oleme muutunud nii sihipäraseks.Tänu internetile võtame sihikule just selle, mida tahame. Sisestame otsingumootorisse paar märksõna ja leiamegi—kui mõned valetulemid välja arvata—täpselt selle, mida otsisime. Tõhus aga igav.
Nõnda jääb täiesti ära aeganõudev, kuid rikastav kogemus, mille saaksime riiulite uurimisest ja raamatu valimisest vaid seetõttu, et meile pakkus huvi selle pealkiri või kaas… Millegi otsimine ja leitust üllatumine—isegi siis, kui tegu ple sellega, mida algul otsima asusite—on elu üks suurimaid rõõme ning seni ei ole veel leiutatud tarkvara, mis seda kogemust jäljendada suudaks.
/William McKeen/
Sarnases kirjatükis kurtis New York Timesi tehnoloogia toimetaja Damon Darlin, et “digiajastu lämmatab õnneliku juhuse”. Darlin küll tunnistas lugemissoovituste tulva, mis igal hommikul sotsiaalvõrgustike kaudu meie ekraanile jõuab, kuid väitis, et selliseid linke ei saa käsitleda õnnelike juhustena. “[See] on tegelikult grupimõtlemine,” väitis Darlin. “Kõik vajalikud teadmised jõuavad meieni filtreeritult ja kontrollitud kujul. Avastame seda, mida kõik teised on õppinud, ning seda tavaliselt nende valitud inimeste vahendusel, kes jagavad meie maitset.”
lk 133-134
