Tädi oli Jeanie isa ainus õde, hiljuti üheksakümneseks saanud, ikka veel elus ja elas rõõmsalt iseseisvalt oma Wimbeldoni majas. See vaimukas ja teravate sinisete silmadega — mille ka Jeanie oli pärinud — naine töötas sõja ajal vastuluures ning oli pärast seda ihuüksi oma vanemate eest hoolitsenud. Selle aja peale, kui ta kuuskümmend sai, olid need mõlemad surnud ning tädi Normast, kes oli senimaani ümbruskonnas tuntud kui kinnastatud ja kübaraga vanatüdruk, sai silmnähtavalt boheemlane, kui ta oma söögitoa stuudioks ümber tegi ja maalima hakkas. “Kuuskümmend on paradiis,” ütles ta Jeanile, kui nad kord istusid ja teed jõid. “Maailm on sinuga lõpparve teinud, sa oled muutunud praktiliselt nähtamatuks, eriti veel, kui oled naine. Mulle meeldib mõelda, et see on su kolmas elu. Kõigepealt on lapsepõlv, siis täiskasvanuea nõuded — töö, pere, kohustused — ja alles siis, kui kõigi meelest on kõik lõppenud ja sa istud vanuripõlve prügimäel — ja vabadus! Sa saad lõpuks ometi olla sina ise, mitte see, keda ühiskond sinus näha tahab, mitte see, kes sa enda arvates olema peaksid. “

“Kas see pole mitte põlvkonniti erinev?” oli Jeanie küsinud. “Meie omad on ju väga vabameelsed, feminismi võidukäigust saadik võime me teha, mida tahame.”

Tädi Norma oli targalt noogutanud. “Kas ikka võite? Kas võite kohe tõesti?” Ta oli naeratanud, sinised silmad säramas. “Mulle tundub, et ootused kehtivad veel praegugi… pere ja nõnda edasi.” Ta oli pead vangutanud. “Aga teisalt, mida mina ka tean?”