Inimese keha ei ole seaduspäraselt kokku sobitatud pakett. Selle imepärase, kuid veidra bioloogilise kommuuni, mida sa nimetad oma kehaks, klopsis loodus kokku osadest, mis arenesid mitmesugustest liikidest miljoneid, isegi miljardeid aastaid tagasi. Pöial, mis sõrmedele vastu asetub ning aju paar lisakilo on ainsad osad, mis on selgelt “inimlikud”. Kõik muu on teistelt liikidelt. Ja ma ei pea silmas šimpanse: me räägime bakteritest, dinosaurusest, lindudest, vihmaussidest, gasellidest, lõvidest —seda nimistut võiks lehekülgede kaupa jätkata. Keha, mille su vanemad suure entusiasmi ja rõõmuhõisetega 1950., 1930. aastal või millal iganes lõid, koosneb peamiselt rakkudest, mille põhistruktuuri ja tegevuse arendasid miljardeid aastaid tagasi välja bakterid. Sõnumid, mis neid rakke juhivad, ei ole teadlikud mõtted, mis lõid renessansi või konstitutsioonilise valitsuse. Need pole üldse mingid mõtted, vaid primitiivsed elektrilised ja keemilised impulsid, mis eelnevad teadvuse tekkele.
lk 46
