“Nagu halb unenägu,” ohkas Fiammetta, kes suutis algul vaevu leppida uute aegade rütmi ja katkematu, mõttetu tormamisega. “See peata ringitormamine on hullem kui taud,” mõtles ta, “Jooksu pealt surra! Kiirustades elada, kiirustades süüa, kiirustades vestelda. Ja pealegi, milline ilm siin on! Vahest ärrituvad siinsed elanikud just seepärast nii kergesti, et nende pentsikud seadmed või see tuhm taevakumm ei lase neil kultuursete inimestena aega nautida.”
lk 10
