Minu tagasihoidlik arvamus: sest vanemlusega seostatakse suuri , ülevaid tundeid, millesarnaseid ei ole võimalik muudmoodi kogeda; vanemaks olemist kirjeldab kompromissitu hellus, armastus, tung hoolitseda, anda, pakkuda—ja see kõik võibki vabalt nii olla. Küll aga ei räägita vanemlusega tihti käsikäes käivast leinast eelnenud aja suhtes, ootustest, millal ometi saaks lõpuks taas “iseendaks”, väsimusest ja sellest tulenevast lühikesest süütenööristik rollikonfliktidest, süütundest … Ehk kõigest, mis tahab selle lõputu armastusega koos ühte tuppa mahtuda.
lk 264
