Nagu eelmises peatükis öeldud, on kõige tavalisem reaktsioon ebamugavustundele otsida üles inimesed, kes meile meeldivad ja kellest usume, et nad saavad meid aidata ning anda jõudu edasiminekuks. Võime rahuneda ka füüsilise tegevuse, näiteks jalgrattasõidu või jõusaalis käimise abil. /…/
Aga kui mitte keegi pole sulle kunagi armastava pilguga otsa vaadanud või sind nähes laialt naeratanud; kui keegi pole sulle appi tõtanud (vaid selle asemel öelnud: “lõpeta tönnimine või ma sulle näitan!”), siis tuleb sul avastada muid viise enda eest hoolt kandmiseks. Tõenäoliselt eksperimenteerid sa kõige—uimastid, alkohol, söömasööstud või enese lõikumine—mis pakub mingisugustki kergendust.
lk 99
