Judaistlikus pärimuses on selline anekdoot:”Kümneliikmelise rühmas leidub üks, kes kritiseerib sind olenemata sellest, mida teed. Sa ei meeldi talle ja ka sina ei jõua selgusele, kuidas ta sulle meeldida saaks. Siis on kaks inimest, kes aksepteerivad sinus iga viimset kui asja ja keda ka sina aktsepteerid, teist saavad lähedased sõbrad. Ülejäänud seitse ei kuulu kummassegi tüüpi.” Kas te keskendute siis sellele ühele, kellele te ei meeldi või pöörate tähelepanu neile kahele, kes teid kalliks peavad? See, kellel napib eluharmooniat, näeb üksnes inimesi, kellele ta ei meeldi, ja hindab maailma sellest lähtuvalt.
lk 203–204
