Meie ühiskond on muutunud adrenaliinisõltlasteks. Me oleme stimulatsioonisõltuvuses ja vajame pidevalt järgmist dopingut. Alates äratuskella šokist ja hommikusest kohvist kuni ajalehepealkirjadeni ja äärmusliku käitumiseni päevastes jutusaadetes, filmideni, vaatemänguliste spordialadeni ja reality-televisioonini, mis on kavandatud tekitama intensiivseid emotsioone, restoraniskäikudeni, mille eesmärk on rohkem põnevust pakkuda kui kõhtu täita, kogu päeva kuni kella üheteistkümneste uudisteni, mis on täis lugusid surmast ja hävingust, nõuame aina rohkem adrenaliini. Kui action‘ile tuleb vahe, tunneme end unistena, mis on kindel kurnatuse märk.
lk 58
