Mis on siis lisa-aastate mõte, kui see pole laste saamine ega vara kogumine? Kas ei võiks elu peale jaotatud lisa-aastad anda meile võimaluse uurida, kes me oleme, ja leida eluviis, mis sobib meie isiklike väärtuste ja lootustega, kui selle ühiskonna traditsioonid, millesse me oleme sündinud? Kui nii, siis on see võib-olla suurim kink, mille pikk eluiga võib meile anda.
lk 232–233
